Oma lugu

Elas kord üks väike Kiilineiu. Ühel päeval, peale tugevat vihmasadu, piilus päike taas pilve tagant nii kutsuvalt, et Kiilineiu otsustas minna lendama. Ta tiirles heinamaa kohal ja imetles sügisesi värve. Kiilike tahtis natuke hinge tõmmata ja laskus ühele kuivanud rohukõrrele.

Hetke puhanud, kavatses ta juba õhku tõusta, kui kuulis äkki kuskil lähedal kellegi vaikset nuttu. Kuivanud lehe varjus istus pisikene olevus. Kiilineiu küsis: „Tere, miks sa nutad? Kas sa eksisid ära ja ei leia enam koduteed?“

„Oh, oleks see vaid nii! Mul nimelt polegi enam kodu.“

„Kuidas nii, ei olegi kodu?“ imestas Kiilineiu.

„Jah, mu kodu lammutati juba kevadel. Olen terve suve siin metsas ja heinamaal veetnud aga nüüd …“ nuuksatas mehike “…aga nüüd jõudis kätte sügis ja ma ei leia enam kusagil asu. Vihma muudkui sajab ja sajab ning ma ei pääse poriloikudest enam üle ega ümber.“

„Aga miks pidi keegi sinu kodu ära lõhkuma?“ küsis Kiilineiu ehmunult.

„Noh, see oli juba vana maja ja siis ühel päeval otsustatigi see lammutada. Ma olen nimelt Majahaldjas.“

„Oo, ah et majahaldjas“ jäi kiil mõtlikuks. „Kuule, kas sa võiksid mulle näidata, kus sa varem elasid! Tule istu minu selga ja ma viin sind kohale.“ ütles Kiilineiu.

„Kas sa tõesti suudad mind oma seljas kanda?“ küsis Haldjas üllatunult.

„No teeme proovi! Ega sa siia jääda ju ei taha!“ innustas Kiilineiu oma uut sõpra.

„Siia ma tõesti enam jääda ei saa!“ ütles haldjas.

Ta ronis Kiilineiu selga ja nad tõusid lendu. Koos lendasid nad üle põllu ja porise külavahetee, mööda majadest ja autodest kuni jõudsid haldjapoisi endisesse kodukohta.

Kiilineiu laskus ühe suure rauast masina peale. Haldja suureks üllatuseks oli tema kodupaika kerkinud üks suur, ilus ja uus maja. See oli värvitud väljast mitut erinevat värvi ja nägi välja väga suursugune. Kiilineiu märkas ühte avatud akent ja lendas sellest sisse. Majas oli kõik nii avar ja ilus. Nad muudkui lendasid ühest ruumist teise ja imetlesid neid kollaseid ja rohelisi ja oranže ja… paljusid teisi värve. Üks ilusam kui teine. Lõpuks väsis Kiilineiu ja maandus.

„Kuule, kas sa ei tahaks jääda siia majja päriselt elama? Siin on soe ja ilus. Siia ei pääse sügistuuled ega talvekülmad ning pealegi on see veel päris ilma elaniketa!“

„Ohh, ma olen sellest kõigest nii lummatud. Täiesti tühi ja asustamata, nii suur ja ilus, et ma ei suudaks uneski endale ilusamat kodu soovida! Muidugi tahan ma siia elama jääda!“ Kuid siis jääb ta mõtlikuks. „Ainult, et... kui sa ära lähed, siis jään ma selles suures majas vist väga üksikuks.“

Kiilineiu aga oskas siingi Majahaldjat aidata:“ Kuule ma lähen õige ja vaatan, kas kuskil on teisigi, kes soovivad endale leida sooja talvekorterit. Oled sa sellega päri, kui ma sulle siia mõne sõbrad toon!“

„Muidugi!“ vastas haldjas rõõmsalt.

Kiilineiu lendas tagasi põllule ning kutsus haldjapoisile seltsiliseks lepatriinu ja rohutirtsu, jaaniussikese ja sajajalgse, mardika ja liblika, mesimummi ja sipelga. Neile kõigile jätkub siin majas ruumi.

Siis lendas Kiilineiu tagasi oma koju ja oli väga õnnelik, et sai nii paljusid aidata!

Selles majas aga avati peagi lasteaed ning kõik selle avarad ruumid said täis laste kilkeid, sagimist ja säravaid silmi. Lasteaia nimeks sai aga Kiilineiu järgi „Kiili Lasteaed“ ning teiste elanike järgi nimetati kõik selle lasteaia rühmad.

Majahaldjas asus taas oma ametisse ja jälgib nüüd iga päev, et KÕIK tema uut kodu hästi hoiaksid!!!

 

Autor: Piia Kruusement