Helkuraia avamine

Helkur

Ühel hämaral pärastlõunal said lasteaia ees kokku Lope ja Nähka. Nende imestus oli suur, kui leidsid aia küljest helkivad ringid. Õnneks oli politseinik Kätlin Murre koos lasteaia lastega aia juures ning nad rääkisid Lopele ja Nähkale helkurist. Nähkale olid tema vanaema-vanaisa rinna peale juba helkuri kinnitanud, kuid Lopel ei olnud. Politseinik Kätlin võttis helkuraia küljest helkuri ja riputas selle Lope paremale poole põlvekõrgusele. Kõik lapsed kontrollisid, kas neil on riiete küljes helkur. Kui see puudus, siis sai helkuri võtta helkuraia küljest. Rõõmustav oli tõdeda, et peaaegu kõikidel lastel oli helkur.

Õnnelik helkuri omanik Lope kutsus lapsi tulema Kätlini politseiauto tuledevihu ette, et vaadata helkuri tööpõhimõtet - helkur helgib autotulede valguses. Tõepoolest nii see oligi.

Äkitselt kostus sügisõhtu hämarusest kurblik laul, kuid näha polnud kedagi. Peagi saabusid tänavalaterna alla külma-küüne-varba-laulu esitajad - mardisandid. Ka martidele sai riputatud helkuraia küljest võetud helkurid ning nüüd olid nad nähtavad ja võisid jätkata oma mardiringkäiku.

Alates 10. novembrist on Kiili Lasteaia juures HELKURAED, mille tööpõhimõtteks on:

 KUI SUL ON ülearune helkur, siis riputa see aia külge.

KUI SUL PUUDUB helkur, võid aia küljest selle endale võtta.

 

Luuletused helkurist:

Kui auto auto järel vurab ja maantee pimedusse sulab, 

siis helkuriga nähtav oled ja pimeduski kole pole.

 

Linnast väljas - maanteepervel, kus ei ole kõnniteed.

Käi sa vasakpoolsel serval - siis sa õigesti just teed.

Pimedal ajal, helkurit mul läheb vaja.

Kõikidele kõikjal siis, nähtav minu käimisviis.

Jätan meelde, tarkus see - helkur paistab kaugele.

 

Turvalist liiklemist soovides,

Liivi Nettan (õppealajuhataja)